Piibel.NET
Otsing Tn 11,32;Fl 3,13;Jh 19,9-16a; 1Aj 15,1-16.25-29; Trk 4,7-20
(45 vastet, leht 2 2-st)
Eestikeelne Piibel 1997
Johannese 19 Sellest alates otsis Pilaatus võimalust teda vabaks lasta. Aga juudid hüüdsid: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.”
Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, heebrea keeles aga Gabbataks.
Aga oli paasapühade valmistuspäev, umbes keskpäev. Ja ta ütles juutidele: „Ennäe, teie kuningas!”
Need aga hüüdsid nüüd: „Vii ära, vii ära, löö ta risti!” Pilaatus ütles neile: „Kas ma pean teie kuninga risti lööma?” Ülempreestrid vastasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.”
Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid nüüd Jeesuse -
Filipi 3 Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole,
Saalomoni tark. 4 Õige aga saab rahu, kuigi ta varakult sureb.
Sest austatav vanus ei ole sama mis pikk iga, ja seda ei mõõdeta aastate arvu järgi,
vaid tarkus on inimesele hallideks juusteks, ja laitmatu elu on tõeline vanaduspõlv.
Jumal armastas teda, sellepärast et ta meeldis Jumalale, ja ta võeti ära, sellepärast et ta elas patuste keskel.
Ta viidi ära, et kurjus tema mõistust ei muudaks ja kavalus tema hinge ei eksitaks.
Sest kurja veetlevus varjab hea, ja himu hullus väänab vaga meele.
Olles varakult küpsenud, saavutas ta pika eluea.
Et tema hing oli Issandale meelepärane, siis tõttas see ära kurjuse keskelt. Inimesed näevad seda küll, aga ei saa aru ega võta südamesse,
et tema valituile on arm ja halastus ja tema vagade eest kantakse hoolt.
Õige mõistab surnunagi hukka elavaid jumalakartmatuid, ja kiiresti küpsenud noorus patuse kõrge eluea.
Sest need näevad küll targa lõppu, aga ei mõista, mida Issand tema kohta on otsustanud ja miks ta teda on kaitsnud.
Nad näevad, ja ei pane seda millekski, aga tema ise, Issand, naerab nende üle.
Ja siis saavad neist põlatud korjused ning igavesti pilkealused surnute seas. Sest ta paiskab nad hääletuina põrmu ja tõukab aluselt. Nad hävitatakse sootuks ning nende osaks on piin. Ja mälestus neist kustub.
Nad tulevad aralt, kui nende patte arvele võetakse, kui nende üleastumised tõusevad süüdistajatena nende vastu.